Boris Vladimiri poeg Vilde oma 24-dal sünnipäeval.

Kallis emake !

Aitah onnitluste ja kirja eest. Ma sain ta juba 6-ndal. Niisiis täna sain ma veel ühe aasta juurde - 24 kokku ! Üsna viisakas arv, kui moelda, et elus ei ole veel midagi loplikult kätte saadud.

Ma olen eluga rahul ja ei voi toesti öelda, et ta oleks vähe viljakas ning ilma tulemusteta. Juha nende kahe aastaga olen saksa keele ära oppinud ja ka natuke prantsuse keelt. See tähendab ka midagi.

Aja jooksul tuleb minust voibolla kaasaegne kirjanik, ja sellest mul aitab. Mul on veel nädal aega tööd raamatukogus. Kui see läbi saab, siis tahaksin korraldada umbes kümne päeva pär ast väikest jalgrattasoitu.

Berliinis, 8.juulil 1932, kiri Boris Vildelt emale.

NB. Eestikeelne tekst on tolgitud prantsusekeelsest tolkest !