Algus Natsismivastase Tema võitlus Muuseum Jastrebino Vanglas Fotod Väljaanded RESISTANCE
 

Viimane kiri abikaasale

 

 

 

Esmaspäei, 23 veebruar 1942 a

Andestage, et petsin teid : kui ma tulin tagasi, et veel kord kallistada teid, ma juba teadsin, et kõik toimub täna. Kui õieti, rääkida, ma olen uhke, et petsin : teie ise nägite, et ma ei värisenud, naeratasin nagu alati. a ma läheu vastu surmale naeratades, võob olla natukene kahetsedes, aga hirmi mul ei ole. Ausalt õeldes ma juba nii ammu eistusin surma teele, et tulla tagasi elu teele on raske, isegi võimatu.

Minn kallis Iren,

Mu kallis, mõelge mu pealem, nagu elusale, mitte surmule.

Teie pärast ma ei karda. Juleb päev, millal te juba saate elada ilma minuta, ilma minu kirjadeta, Sellel päeval me ühendame teiega igavuses armastuses.

Seni mu hing, reaalne, igal pool saab olla teiega koos. Je teate kuidas ma armastan teie vanemaid, mis said ka minu vaneöateks.

Jänu nendele, prantslastele ma armastan Pranssusmaad, minu Pransusmaad. Ja las minu hukkumine olla nendele mitte õnnetuseus, vovid uhkuseks.

Ma väga armastan Eveliin'i ja usunm, et ta osseab elada ja tõõ tada une Prantsusmaa jaoks. Nadu vend, mõtlen perekonnast Mann katsuge võimalikult pehmelt teatada mimu surmast nendest ja oma lapsepõlvest.

Minu surun ei pea provotseerima vihnamis tunnet sansamaa esst, aga mitte saksamaa rahva vastu. Ma tahan, et meid mäletavse pära Usun, meis sõbrad Inimese Muuseumist meid ei unusta.

Mu kallis, ma võtan kaasa mälestuse teie naeratusest. Ktsuge naeratada, kui loete seda kirja, nadu naeratan mina.

Praegu vaatasin peeglisse ja nägiu ennast sellisema, kui alati. Minule surm ou ainult suure armastuse lõpp, ülemineu teisse reaalsusesse. Mu elus reaalsuseks olite Teie. Ja olge uhke sell pärast!

Noidke mu sõrmust - viimast mälestust. Ma suudlesin seda enne, kui sõrmest ära võtsin.

Hea on surra täies jõus, helge mäluga selline lõpp on mulle kõige vobivam. Pariem surra nii, kui mingisugusest mitte raviutavast haigusest.

Ma vist ütlesin kõik. On aeg minna. Ma nägin minu sõpru. Nad käituuvad väge häati see rõõmustab mind.

Suur õrnsus Tei vqstu on minu südames. Meie ei hakka kahetsema meie õnne lõpu pärast. On helge paüstal igavene päike.

Olen valmis. Ma lähen.

Õnnistan elu ja olen tänulin tema kingituste eest.

Teie Boris

Viimane kiri abikaasale Ireene'le Freni vanglast, paar tundi enne mahalastmist.

1. Esmaspäeval hommikul 23 veerbruaril 1942a. Irene tuli vanglasse kohtuma Boris'iga et ära andra temale kohver, nad olid koos kolmveerand tundi. Kui Irene hankas ära minema, ta ootas, et valvurid annavad tall kohver tagasi. Talle õeldi, et Boris ise toob talle kohvri.

Sellel ajal tuli prokuror Gottlob, teatas Boris'ile, et teda lastakse maha pärast keskpäeva. Boris tuli tagasi naise juurde väga rahulik, andis talle kohuri, kallistas teda viimane kord. Siis tõmbas blokkist kaks lehe paberit, andis naisele ja ütles " Seda on küllalt ". Nendel lehtedel oli viimane kiri Irene'le.

2. Kümnest inimestest Inimese Muuseumi gruppist, keda jasistid maha laskma, kolmele naistele Ivonne Oddon, Silvette Lõle, Alise Sizone) vahetati mahalaskmine saatmisele Jaksamaale tõõle.

3. Seitsme inimeste mahalaskmine toimus 23 veebruaril kell 17.00 Mont-Valerjanis. Esimestena lasti maha Zjull Andrie, Betjuni Kolledzi ülemuse, siis Zorz Jtje, KIM kompani &u

Viimased olid Boris Vilde, Anatol Levitski, ja Pjer Valter Inimese Muuseumist. Suremas nad laulsid "Marseljesat".

4. Järgmisel päeval Irene sai teada Boris'i surmast ja koos õega Evelinnniga läks Boris'i : advokaadi härra Kralingu juurde. Ja jutustas neile Boris'i viimastest minutidest.

Pärast nad läksid saksa abbad'i Stoki juurde kes oli vanglast kõikidega viimase minutini.

Jeel vanglast Mont-Valerjaani Boris ütles : "ma ei karda. Ma vaatan surmale näkku. Mis on surm ? Väike sild, mida peab üle minema". Ja abbat Stok lõpetas : "Ma nägin tihti, kuidas inimesed surevad. Prantslased surevad vapralt. Aga ma mitte kunagi ei näinud mitte