Algus Natsismivastase Tema võitlus Muuseum Jastrebino Vanglas Fotod Väljaanded RESISTANCE
 

Dialoog vanglas

24. 10. 41

Sel ööl mõtlesin surmale. Tekkis midagi «sisemise dialoogi» taolist mu kähe «mina» vahel. Mõlemad olid mu tõelised minad. Kuna on raske kumbagi mina täpselt määrata, nimetan neid lihtsalt esimene ja teine (1. ja 2.).

l. — Nüüd, sõber, tuleb tõsiselt näkku vaadata surmamoistmise voimalusele. ..
2. — Ei! Ei! Ma ei taha! Kogu mu ihu ajab vastu, ta ihkab elada! Vingerdagem, kaitskem end, katsugem kavalusega pääseda, ainult mitte surra!
1. — Sa vist ei räägi tõsiselt! Kas sa tõesti elu nii väga hindad?
2. — Ja sina? Täiesti avameelselt?
1. — Instinkt on tugev, kuid mul on mõistust ja animaalse loomuse allutan ma ema tahtele!
2. — Animaalse loomuse? Mis ajast peale sa teda nii põlgad? Noh, kas sa näiteks ei tunne mõnu heast lounasöögist? Kujuta ette: alguseks tosin austreid jääkülma Pouilly' veiniga, mis on nii imestamisväärselt kuiva ning morkja maitsega, - nimetaksin teda täpsusveinik"-. Siis keedetud forell, nii orna lihaga. ... Voi tahad sa ilusat merlaanikala, nii kuldset nagu päikesekiir keset vett? Voi ehk kalasuppi bouillabaisse, ehtsat, tead, üht neist, mida soid Marseille' Vanas Sadamas, mis lohnab täiesti mere järgi, vetikate, merelaevukese ja ikka veel mere, elu ürgallika järgi? Eks? Niisiis, härra, mida tellite? Verist biifsteeki, toorest, voimast, punast lihatükki, rafineeritut just oma primitiivsuses? Või ausat kodanlikku küülikut sinepiga? Vüib-olla nukrat kanapoega, seda Lyoni erirooga, mida süüakse emand Filloux' juures, kas mäletad? Ja selle kastmiseks palume meile hästi soojaks ajada vana Chambertini v.eini 1916. aastast (seda saab veel Huteri juures Carcassonne'is), või üht Nuits-Cailles'd või klassikalist Pommard'i 1926. aastast - sõnaga, üht neid veine, milles on otsekui päikese enese verd, mis meid soojendavad, mis meid vähehaaval ülendavad heaolu, ohutuse, heatahtlikkuse päikeseküllase vööndini, mis täidavad meid tänulikkusega elu ja kogu maailma vastu. Mis üle jääb, joome mõnede oivaliselt vängete delikatessjuustude juurde, mis on nagu Oscar Wilde'i proosa . . . Desserti enam ei soovigi? Olgu! Kuid tõelist kanget ja mõru kohvi tolle eksootilise aroomiga, mis paneb mõtlema beduiinide karavanidele...su noorusele Berliinis ... Kohv - see ainuke luksus kehvikintelligen-tidele, neile, kes on tulvil unistusi, kes on elujanused ja õnnel.kud vaatamata vaesusele ja maailmamurele... Ja siis muidugi konjakit «Biscuit» 1870. (või oli see 1878?) aastast, serveerituna alt laias ja ülalt kitsas klaasis - see võetakse mõlema kämbla vahele, soojendades, haistes, maitstes. Tuntakse peent-peent pööritust, vaadatakse vastu valgust: see on ju vedel, kontsentreeritud päike! Soov.'d sigaretti — egiptuse «Abdullah»? Või üht Gallia oma, rafineeritud ülikultuuri toodet? Tuld? Siin tikud! See on nii primitiivne, ja siiski milline imeasi! Sa armastad seda suitsetamiserituaali, eks ole? Sigareti suits mängleb spiraalides, keerleb kokku, keerleb lahku, tõuseb ja kaob jäljetult, — «efemeerne nagu elu», tavatsesid sa ütelda.

(25. 10.)

l. — Mu vaene sober! Söögilauagi rõõmude kirjeldamiseks otsid sa poeetilisi pilte, muide mitte just peenemaitselisi. See on vaimu moondumine seitse kuud k.estnud puuduse mõjul! Ent sa mainid häid asju, seda ma ei salga! Kuid siiski polnud sul vajadust mulle head ogimist serveerida! Isegi vanglaleem pakub suurt monu, kui näljane oled. Kahtle-mata on söömine ja joomine meeldivad. Kuid ärgem siiski liialdagem! Jah, armastasin suursuguseid veine ja mahlakaid roogi, aga mitte just nii, et neid mu motete teljeks votta. Motlesin neile laua taha istudes ja unustasin nad toustes. Ei, mitte sellest ei hakka mul kahju! Muide olen ma oma osa saanud. Liialdanrne toob maohaigusi ja podagral. Siin vanglas ja näljas motled sellele küll väga intensiivselt. Jah. iseei tubakast tunnen puudust, kuid ärgem seda siiski eluliselt tähtsaks pidagem!
2. — Ent kas loobud sa niisama korgesti intellektuaalseast roomudest? Motle raamatuile, mida tahaksid lugeda, kuid mis jäävadki sinust lugemata, motle reisidele, millele sa enam ei lähe, keeleteaduslikele leidudele, mis ehk oleksid sulle oraks saanud, maidele, mida iial enam ei näe. ... Kunagi enam ei näe sa ei Botticelli Venust ega Gau-guini päikest ega Rodini inimlikkust.

(26. 10.)

l. — Jah, need on kaunid asjad, ja sa unustad veel koige kaunima neist — muusika. Oo, tean küll, et ma tema osas asjatundja pole, kuid see ei takista mind teda armaste mast. Mitte koike, aga on palasid, mis on voimelised mind jalust rabama, mind värisema panema, mis avavad mulle irratsionaalse tegelikkuse valdkonna. Motlen Mozartile. Beethovenile, ja veel sellele prelüüdele Mussorgski «Hovan^tsinast», nii lopmata ornale ning heledale, mis koik lähed ale lubab ja koiklunastab, isegi surma... ja mis kaob Nirvaanasse kahet.semata, triumfeerides. Sse on koige immateriaalsem, koige defineerimatum kunst, mis ei loo sensatsioone, vaid hingelisi olukordi. Muusikaarmastuse ürgpohjuseks on minul see, et ta seletab surmagi müsteeriumi. Kuid kas ma pole siis veel küllaldaselt surma müsteeriumisse pühendatud? Niisiis? Reisid? Jah! Kui saaksin veel kord nautida mere piiritut avarust, kuulda lainete kohinat, pikali heita metsas ja okste vahelt vaadelda pilvi, ronida mäestiku harjale ja näha puhtast üksildusest teravaid mäetippe lumi-katte all, varjulisi orge koos kaugel asuva rohelise tasandikuga, kus aimad inimesi olevat. Oh raske, väga raske on sellest loobuda! Mitte reisidest, vaid loodusest! Ent oma osa olen ma saanud! Sa mäletad: ülalpool Grasse'i vaatlesin roomsat maastikku ilusate, rahuküllaste küladega, vaatlesin nende punaseid kivikatuseid (ja mimoose, just tulvil oisi!) ja Cannes'! mereväina, malvitooniga sinist j.a sooja sel ohtu tulekul. Ja ütlesin enesele: voib-olla ei näe ma seda kunagi enam, kuid alatiseks jääb mulle meelde see ilu ja see, mida motlen. Jah, ma pole seda unustanud! Ei Pyla liivaluiteid ega Brehat' isaare roosasid kalju-sid, ei Dent d'0rlu tipul viibimist ega udulooris tuult Peipsi järvel. .. Loodan, et mu mahalaskmine ei toimu keldris, vaid vabas ohus, avaral väljal, köidiku roosas aovalguses. Ja tean, et see looduse viimne tajumine vordub oma intensiivsuses paljudele aastatele, kaugetele reisidele . ..

Raamatud, mida oleksin voinud lugeda? Olgem siirad: saabuva vanadusega kitseneb lektüürivalik järjest, välja arvatud «mänguraamatud» (arvan nende hulka koik teaduslikud tööd). ... Päris kindlasti on palju teoseid, mida tahaksin veel lugeda voi uuesti lugeda, ent milleks tühjendada karikas just viimse tilgani? Voi usud sa tosiselt, et leian sealt ilmutuse? Kas arvad, et minu tode, just minule sobiv tode peitub kel-legi teise raamatus?

2. — Aga raamatud, mida ehk voiksid kirjutada just sina?
1. — Milline tore asi! Nooruses mul oli pisut andekust, kuid mitte küllalt naiivsust maailma järelloomiseks ega küllaldast sügavamottelisust tema seletamiseks. Ja kui mul praegu olekski midagi ütelda — milleks? Ma pole auahne (vist sellepärast, et olen liiga uhke) ja ma ei otsi kuulsust. Ja mida ma sinu käsul ütleksin inimestele, millist uut tode, mis tasuks ütlemise vaeva? Inimesed ei vaja minu tode.
2. — Jah, rääkigem inimestest! Kas loobud ka neist? Kas? Ka sopradest, ka sugulastest? Ka Prantsusmaast? Andesta, kui mu küsimus näib sulle naeruväärne, ent kindlasti leidub inimesi, kes lisavad su nimele: «surnud Prantsusmaa eest». (2)

(27. 10.)

l. — Polegi naeruväärne. Selles ehk pole motet, kuid ma armastan Prantsusmaad. Armastan seda kaunist maad ja armastan ta rahvast. Jah, tean küll, kui sageli, mil määral ta on väiklane, egoistlik, rikutud poliitiliselt ja ohvriks langenud oma kunagisele kuulsusele, ent koikides oma vigades jääb ta lopmata inimlikuks ega taha mingi hinna eest ohverdada ei oma inimlikku suurust ega inimlikku viletsust. Pohjenduste otsimine ei tasu vaeva. Oletagem, et mu kiindumus Prantsusmaasse tuleb sellest, mida Goethe nimetab «Wahlverwandtschaft» [«valiksugulus»]. Jah, ma ei usu prantslaste täielikku mandumisse, kuigi aiman ette palju aastaid eksimusi, valet, argust. Ja selleks, et toeline Prantsusmaa voiks kord taaselustuda, on vaja ohvreid. Usu mind: pole olemas käsutuid ohvreid.
Mul on sugulasi, keda sügavalt armastan, mul on sopru. Ja nii jään ma veel kauaks elama nende mälestuses. Voi tahad sa oma armsaid üle elada ja neid üksteise järel suremas näha? Ja (iga kord kaasa surres) see oleks ju nagu osa su enda suremisest! See meenutab koera, kellel peremees iga päev loikas ara tükikese sabast... halastuse pärast!

Ei, ma ei polga inimesi. See oli ammu tagasi, nüüd olen oppinud neidarmastama. Sageli halvustan neid, ei saa sinna parata, kuid isegi halvustades armastan neid. Kunagi pole ma tegutsenud vihkamise pärast (on ehk kahjugi, et see inimlik kogemus mul puudub), olen selleks täiesti voimetu... . Siiralt öeldes — saan väga hästi läbi inimesteta. Üksildus polnud mulle kunagi koormaks. Tead ju: maailma tullakse ja siit minnakse alati üksinda. 2. — Ja su abikaasa?

(28. 10.)

1. — Jah, see löök on tabav! Tean, et mul on voimatu sellest pääseda. Sa ometi ei motle, et see armastus kaob ühes eluga? Kui oleks nii, siis ei tasukski vaeva elada! Kuid rahune: armastus on ainulaadseim reaalsus, mida maa madaluses tunnetame; see on toelisem kui elu ja surm.
2. — Tunnistan, et sul pole puudust leidlikest argumentidest ja vastustest. Niisiis on sul pretensioon suuta sellest ikkagi armastatud maailmast lahkuda ilma liigse kahetsemi&eta, ja tahad sellest isegi teatavat eelist leida? Keelitad küll, kuid ei suuda mind veenda! Tean hästi, mida kaotan, ent ei näe, mida voidan. Ei taha su avameelsust kahtlustada, aga kas sa ei tee hädast vooruse?
l. — Ja kui see isegi nii oleks! Peab oskama oma saatust kända nagu krooni. Kuid vabane eksimustest. Nüüd on minu kord rünnata. Peab sind su enese juurde tagasi kutsuma. Kuula mind hästi!

(29. 10)

Hakkab külmaks ja niiskeks minema. Päevad on lühikesed ega anna meile valgust. Olen oppinud magama 12 tundi ja rohkem. Palju unenägusid. Unes nähtud isikuil on sünteetiline iseloom. Eile sain ma-dame Lafayette'i memuaarid. See muudab mind. Juba neli päeva kir-jutan vaevaliselt oma dialoogi. Vaevaliselt, sest kätel on külm ja pean paberiga säästlik olema, ja mul pole sigarette, koigepealt 'aga sellepärast, et on raske hoiduda literatuuritsemisest. Alguses ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ei tohi palju korraga kirjutada, lastes end triivida. Ja siiski näen täiesti selgelt seda, mida püüan sonadesse panna. See on väga lihtne, vaatamata tunnete vastuoludele.
Neil päevil lugesin isa raamatut (3), imetledes ta hoogu ja lihtsust. Kuid jutustavates osades liialdab ta pisut detailide ja isikunimede mainimisega (tšartistlik vaim?). Saan aru, et ajaloo uurimine voib kirge-sid äralada. Ajaloolasel on raske olla optimist.

(30. 10)

Külm. Hämar. Väljas puhub tugev sügistuul, üks neid tuuli, mida nii armastasin. (Miks «armastasin»? Armastan neid praegugi. Räägin enesest nagu surnust — see on. enneaegne.) Kuskil, vist minust allpool, nuuksub keegi pikkamisi, ahastusega. Keegi väga nooruke, oletades hääle järgi, aga see kostab vaid summutatult. Vangla on midagi oudset (mitte minule, kuid siiski taipan seda). Vangla on oigustamatu.
Täna lopetasin molemad kreeka keele raamatud (grammatika ja harjutused). Milline kaunis keel! Mu sonavara on veel üsna kehv, kuid usun, et omandasin keele vaimu ja suudan (sonaraamatu abil) aru saada ükskoik millisest tekstist. Vajasin selleks täpselt 8 nädalat, töötades keskmiselt kaks ja pool tundi päevas. Olen enesega rahul. Edevus. Seesama, mis mind toukab male- ja bridžiülesannete lahendamisele Ger-be'i zurnaalist (kuid ristsonamoistatustega ei tule ma enamasti toime). Teen seda koike, et veenduda oma ajurakkude hästi säilinud töövoimes. Geomeetriline vaimulaad .. .

l. — Sul on 33 eluaastat turjal. See on hea vanus suremiseks. Jeesus suri selles eas ja Aleksander Suur. Puškin tapeti 36-aastaselt, Jessenin katkestas oma elu 30-ga. Ei taha end nende isikutega vorrelda, tahan sulle ainult näidata, et teisedki on lopetanud elu sinu eas, teostanud oma kutsumuse. Sinul kutsumusi polnud, kuid sinulgi tuli oma elu mote aktiivses teos realiseerida, viia see lopule. Ning ma väidan, et oled selle teostanud ja et lisada ei jää enam midagi. Kas tunned elu motet? Vaata tagasi oma arenemisele ja sa näed, et see oli su inimlikuks saamine.

See üllatab sind? Siis tuletan sulle meelde osa su enda minevikust. Olid liiga intelligentne, liiga kartmatu ja liiga tundlik poiss. Selliste omadustega ei peatuta poolel teel. Oleksid voinud end tappa nagu su sobrad Kütt ja Orlov voi astuda kloostrisse nagu Irtel. Voi veel saada alkohoolikuks nagu Kaugus. (4) Sina aga leidsid neljanda lahenduse, muutudes ebainimlikuks. 17-aastaselt sulgusid sa hiilgavasse indiferent-susse. Sa säilitasid veel uudishimu elu suhtes, sa lobutsesid, kuid koik see oli pealiskaudne — sa ei armastanud kedagi, ei elu ega iseennast, sa ei votnud midagi tosiselt. Pidasid maailma ]a elu küllaltki lobusaks mänguks. ... aga mitte rohkem. Ja see polnud poos; sa olid siiras. Kas mäletad 1927. aastat? Sa peaaegu hukkusid tormis Peipsi järvel, üksinda öösel selles pisikeses lobusoidupaadis. Uskusid end kadunud olevat ja lobutsesid kuninglikult, heitluses voogudega naersid, tundes üleolekut tormi ja polgust surma suhtes. Olid enesele tootanud teha oma elust lobus, tujukas, ohtlik ja raske mäng. Jah, olid oma ükskoiksuses peaaegu täielik monstrum, ja kui mitte onnelik, siis vähemalt haavamatu.

(31. 10.)

Sel ööl külastasin unenäos lahinguvälju Maiche'i ja Charquemonfi vahel, kuhu matsime Dewaiily', Gastine'i, Kohli. Leidsin ainult 2 laskemoonakasti laudadest tehtud risti. Ühel lugesin: Michael Devail (miks nii Michel Dewaiily' asemel?), teisel oma nime, muide ilma liigse üllatuseta.

Michel oli kahekümne kaheksa aastane. Ta oli ilus, lobus, eluroomus poiss ja väga meeldiv seltsimees. Olles joonud, laulis ta — ja päris hästigi —aariaid operettide st ja ooperitest, peamiselt «Figaro siin,Figaro seal». Viimase puhkuse ajal soitsime koos nii koju kui tagasi. Pariisist lahkudes tutvusin teda jaama saatma tulnud vanematega, kellele ta? ainsaks pojaks oli, ja ta ilusa noore naisega. Naine hoidis kätel nende lapsukest. Kaua, kaua lehvitas ta taskurätti keset nii paljusid teisi mahajäänuid jaama hallil platvormil. Mäletan lauset, mis mee.? end aknast lahti kiskudes ütles: «Nüüd on saadud onnetagavara kolmeks järgmiseks kuuks?» Oh vaene Michel, see polnud mitte kolmeks kuuks - see oli igaveseks. Ta suri onnelikuna silmapilkset surma: kuul südamesse, teine pähe.

Sain täna Valery luuletused ja Harnacki «Das Wesen des Chris-tentums», paari sooje kindaid, pisut hoordunuid, kuid veel kolblikke, mis olid mul kaasas kogu 1939/40. a. sojaretkel. Millised mälestused! Siis veel salli, mis pärineb Sommettes'i pisiküla mahajäetud majast, neli kilomeetrit Pierrefontaine'ist eemal. Ka see oli mu ustav kaaslane.

Eile vahetati raamatuid (mida pole tehtud umbes kuus nädalat). Votsin kanada romaani, Mazo de la Roche'i «Jalna valged tammed». See pole meistriteos, kuid naudin väga selliseid anglosaksi marki kvaliteetseid romaane. Poeetiline realism, aga vere- ja lihasteküllane. Prantsuse kirjandus on ehk mone erandiga liiga literatuurselt meelestatud. Hiilgavalt rafineeritud kunst (näit. Giraudoux (5), keda vägagi imetlen), kuid lihtsus on kodunud. Eliidi jaoks. Aga olen näinud lihunikku Manon Lescaut' surmast lugedes nutvat, ja isegi «Soda ja rahu» on arusaadav ka lihtsale talupojale. Mitte aga Claudel, Malraux, Montherlant, isegi Giono mitte. Ent see pole etteheide. . .

Liiga pime jätkamiseks . . .

1. — Edaspidiste aastate jooksul oppisid tundma kaht uut suurust:
igavikku ja soprust. .. Soprus aina suurendas üksildust; su sobrad (motlen Altile, Wernerile) olid matkakaaslasteks ainult lühikesel loigul, kuni järgmise teekäänakuni, pärast seda jäid sa üha üksildasemaks. Muide olid sa oma soprade jaoks liiga väljakujunenud, liiga haavamatu («invulnerable» - B. Vilde lemmiksona. V. A.). Pole midagi selgemat ja loplikumat kui ükskoiksus. Kas tunned end ara selles eba-nime - ses? selles koletises?
2. — Ma ei salli sona «koletis». Ärgem liialdagem! Ja koigepealt - miks mitte tunnustada selle ükskoiksuse väärtust? Kui ta ei andnud mulle onne, hoidis ta mind vähemalt piinadest. Ma ei omistanud elule ülisuurt väärtust ja sellepärast voisin koike nautida nii takistamatult ja kergelt. Vahel juhtub, et igatsen seda seisundit tagasi.
1. — Mitte mina! Mu.de, sellistel kahetsustel pole motet. Ühel ilusal päeval varises su ükskoiksuse tore hoone kokku. See algas, kui kch-tusid oma naisega. Alguses sa ei andnud enesele aru ohust, pärast tahtsid taganeda, kuid oli liiga hilja - avaus müüris oli juba liiga suur. Siiski voitlesid veel aastaid, enne kui end voidetuks tunnistasid. Ja alles üsna hiljuti taipasid, et sinu kaotus oli voit.
2. — Jah... Mulle tundus, nagu oleksin enese reetnud, ühendades meie molema elud. ... Kuid sellest .ajast peale tundsin eneses inimliku olevuse hinge.

(2. 11.)

1. — Just. See oli su ümberkujunemise tuum. Ma ei noua üksikasju: sa tead, kuidas- vähehaaval imbusid su hinge koik inimlikud tunded. Sa oppisid tundma häbi, kahetsust, enesearmastust. ... Ja'koigepealt sa tundsid armastust. Sa ei andnud endale aru, kuidas sa vähehaaval sidusid end inimestega, eluga — hakkasid neid armastama.
2. — Ei, ma ei andnud endale aru. Sageli olin ma sellest üllatunud. Kui esimest korda pärast tagasitulekut Pariisis saksa sodureid nägin, siis toestas terav füüsiline valu mu südames, kui väga armastasin Pariisi, armastasin Prantsusmaad. Aga eriti nüüd vanglas voisin pisut selgemini vaadata iseendasse. Ja avastada selle armastuse, millest sa räägid.
1. — Kas mäletad, mida ütlesid kord Maiche'i lähedal langenud seltsimeeste matmisel: «Kunagi voib-olla kadestame nende surma.» Niisiis, kas sa kadestad neid? Kas tahaksid surnud olla nagu nemad, ilma et sul oleks aega olnud kannatada ja karta? Vasta mulle siiralt.
2. — Ei, ei mingi hinna eest tahaks ma sellest ilma jääda. Olen aru saanud, milleks armastus voib olla. Vastab toele, et vanglas tundsin piina, ent pohiliselt meeldisin endale alati siis, kui otsisin koige raskemat. Miks taotleda kerget surma? Mul on ju küllalt uhkust.
1. — Hästi, oleme siis kokku leppinud. Sa oled armastusest aru saanud ja sa armastad. Oh, sinu armastus on alles üsna kehv ja vilets, kuid siiski pärineb ta samast jumalikust allikast kui täiuslik armastus, mis ilmneb alles surmatunnil. Ja usud sa, et voiksid tundma oppida midagi üllamat? Isegi siis, kui elaksid veel poolsada aastat? Ei, kunagi ei voi sa olla rikkam ega vabam kui just nüüd! Kas tunned asjade tuuma? Surra oleksid voinud rohkem kui kord, voimalustest polnud ju puudust. Kuid see oleks olnud liiga kerge surm. Ükskoiksus ju ei tunne maailmast lahkudes piina. Kuid sina eelistad voidelda — voita voi saada voidetud. Niisiis, nagu mulle paistab, on nüüd selleks parim aeg. Oled ju tulvil joudu ja armastad elu asja ümberveendunu kogu soojusega, nooruse kogu värskuse ja ohinaga. Voi loodad sa oma armastust alatiseks puutumatuna säilitada?... Kas tahaksid läbi elada iseenda vaesestumist, lahkuda pikkamisi, märkamatult, ilma et oleks midagi, millest on kahju lahkuda, — viimsel hetkel taibates, et oled ammugi surnud?
2. — Siiski oled sa pisut paradoksaalne. Milleks siis veenda mind vastu votma surma, kui arvad, et kiinduksin ellu? Kas püüad surma koigele vaatamata korgeks muuta?
1. — Oo, selles suhtes olen täiesti rahulik. Just mina protesteerin, kui mind kuulad ja surma tahtlikult vastu votad. Sest loppude lopuks mina olen sina ja sina oled mina. Ja mida rohkem leian pohjusi surma poolt, seda rohkem olen seotud elu külge, ja sealt omandab mu uhkus uut rahuldust, mis toukab mind uuesti surma poole.

Kui oleksin kristlane ja usuksin... Kuid see oleks liiga kerge. Mina aga ei tea teisest maailmast mitte midagi. Mul on ainult kahtlused. Elu on siiski igavene ja eksisteerib. Voi paneb mind igavikku uskuma ainult hirm olematuse ees? Kuid olematust pole olemas. Mis sa sellest arvad?
2. — Mina tean ainult üht: armastan elu.

l. — Järelikult on armastus olemas. Ülejäänu pole kuigi tähtis. ...

Prantsuse keelest tolkinud V. ADAMS

1 Boris Vilde, Dialogue de la Prison. «Europe» 1946, nr. 5, lk. 6—16. Kirjutatud okupeeritud Prantsusmaal, gestaapo vanglas 24. oktoobrist kuni 2. novembrini 1941. Avaldatakse lühendatult.

2 Nii see sündiski. B. Vilde ja ta kaaslaste mälestustahvlil seisab ametlik valem «Morts pour la France». Kuid Agnes Humbert ütleb, et «nad on surnud k a Prantsusmaa eest» — s. o. kogu Inimkonna fašismi Ikke alt vabanemise eest.

3 Jutt on B. Vilde naiseisa, ajaloopnfessori Ferdinand Lot' teosest «La France des origenes a la Guerre de Cent ans». Paris, 1937.

4 Koik mainitud olid B. Vilde koolivennad.

5 Jean Giraudoux (1882—1944) kuulus 20-ndate ja 30-ndate aastate silmapaistvamate prantsuse sonakunstnike hulka («Ükskoiksete kool», 1911. romaanid «Su-zanne ja Vaikne ookean», 1921, «Trooja soda jääb pidamata» 1935, jt).