• RESISTANCE
• Väljaanded
• Vanglas
• Fotod

• Menüü
• Tema võitlus
• Elulugu
• Memoriaal
• Exposition Paris
• Muuseum Jastrebino
• Maja Muuseumi
• Jee Muuseumi
• Correspondances 1
• Correspondances 3
• Mahalastud inimese Kiri
• Kiri emale
• Normandia-Neeman
• Muuseumi Kulalised
• Vanglas
• Dialoog vanglas
• Iren-1
• Iren-2
• Mont Valerien
• Tartu-Vanemuine
• Fotod
• Tartu
• Prantsumaal
• Natsim
• Surnuaed
• Videos

1972 - Théâtre Vanemuine à Tartu;

BORIS VILDE 1908 - 1942

Sündinud Peterburis. Tartus möödus tema lapsepolv ja noorusaeg. Lopetas siin 1926. a. Vene Gümnaasiumi ja asus Tartu ülikooli. 1927. a. tegi katset pogeneda Noukogude Liitu. 1930. a. siirdus Lääne-Euroopasse, esialgu Saksamaale, 1932. a. alates asus elama Pariisi. 1934-37. a. oppis Sorbonne'i ülikoolis, mille lopetas litsentsiaadi- (kandidaadi-) kraadiga germanistika alal. Enne Teist Maailmasoda külastas mitmel korral Eestit, kogudes Setumaalt andmeid etnograafiaalase väite kirja jaoks. Soja puhkedes oli üks vastupanuliikumise organiseerijaid, kuuludes «Inimese Muuseumi» porandaalusesse gruppi. 1940. a. toimetas porandaalust ajalehte «Resistance», levitas traktaati «33 nouan net okupeerituile», üleskutseid. Arreteeriti 1941. a. veebruaris ja hukati aasta hiljem (25. veebr. 1942) kupatsioonivoimude poolt.

“Vilde, väljapaistev teaduse pioneer, pühendas end 1940. a. jäägitult vastupanuliikumisele. Olles arreteeritud gestaapo käsilaste poolt ja surma moistetud, näitas ta kohtus oma käitumisega üles suurimat kindlameelsust ja vaprust». Need sonad, mis pärinevad kindral Charles de Gaulle”i käskkirjast 3. nov. 1943. a. Alžeerias, raiuti hiljem kuldsete tähtedega suurde mälestustahvlisse «Inimese Muuseumi» seinal Pariisis. Boris Vildele, tema voitluskaaslastele on pühendatud ballett «Mont Valerien».

Boris Vilde, see erakordne isiksus, loobus ajal mil fašism oli vallutanud peaaegu terve Euroopa, koigest mis oli talle isiklikult lähedane ja kallis, ning pühendas end voitlusele. Ka täna veel nagu eile, hukkuvad maailmas paljud voitluses vabaduse ja oigluse eest. Ärgem unustagem neid vapraid, austagem nende mehisust, kes valisid Surematuse olelemise ja allaheitlikkuse asemel.

Endrik Kerge

I VAATUS
Minu nimi oli Boris Vilde. Kui meid hukati olin 33 aastane. Pariis oli okupeeritud. Gestaapolased jälitasid mind. Mind tabati ja algasid igapäevased ülekuulamised gestaapos. Püüdsin leida eneses joudu julma tegelikkuse talumiseks. Motlesin möödunule. Olnu ja olevik segunesid mingis ajatus, ruumitus oleluses.
Meenutus Kodumaast viis mind tagasi mu ammumöödunud noorusmaale. Meenus ka see tormiöö Peipsil, kui tahtsin poge neda Noukogude Liitu. Pidin siis peaaegu hukkuma, kuid tund sin end piiritult onnelikuna voitluses tormiga ja naersin pola tes surma. Meenus Sorbonne ülikool sojaeelsest Pariisist Seal kohtasin esmakordselt Irene'i, oma tulevast naist.

II VAATUS
FresnesM vanglas viibisin üksi oma motetega aasta. Tühja ajakuristikku täitsid motte klassikalisest selgusest vorsuvad visioonid. Motlesin muusikale, mis koik lunastab, isegi surma. Tundus et Mote Muusikale aitab leevendada piinavat valu hin ges, ent motte kibestas julm vangla tegelikkus. Mind ümbritse sid vanglamüürid ja mu kaasvoitlejad olid samuti siin. Meie saatus oli ühine. Vastupanuliikumine oli noudnud oma esimesed ohvrid.

Meenus sojaeelne Pariis. Oigemini Pariis selle imeliku soja päevil. Endiselt püüti seal olla iseteadev, muretu lobujanune. Kuid siis murti läbi Maginofi liin ja vaenlane lähenes. Algul oli jahmatus, siis noutus. Vallutajate armee oli Pariisis. Paraad Champs Elysees'l. Ent vaenlase organiseeritud liikumise vahele tekkis uus liikumine - sai alguse üha kasvav Resistance. Geslaapo hakkas jälitama meid, vastupanuliikumisest osavotjaid. Nad tabasid ka minu. Ülekuulamist taluda oli piin. Piiriavnlt raske oli jääda inimeseks.

III VAATUS
Edasi oli kohus, mida prantsuse ajaloos tuntakse nüüd «Inimese Muuseumi kohtuasja» nime all. Kuid seal oli oigusemoist mine vaid lavastus. Kohtuniku tahet juhtis voim, kelle käes ta oli vaid hüpiknukk. Me polgasime neid ja olime uljalt lobusad. Kohus kuulutas välja surmaotsuse. Fresnes'i vanglas ootasime hukkamispäeva. Olin valmis lahkuma. Lahkuma koigest: motetest, meenutustest, elust, armas-tuscst. Hüvasti imekaunis Meenutus Kodumaast. Hüvasti Irene. Ta ei teadnud tol kohtumisel et ma lahkun. Meid viidi vaeyu ahetavas aovalguses Fort du Mont Vale-rien'i. Müüri ääres polnud küllalt ruumi, et koiki korraga maha lasta. Soovisin surra viimasena. Nägin kuis langesid mu voitluskaaslased. Siis saabus minu kord. Elav ja alistamatu on muutunud sümboliks Mont Valerien, see on surematus, mälestuspaik neile, kes andsid oma 6Iu vabaduse eest, neile kes elavad edasi inimkonna mälestustes.